To Timo: ei tea

eks lavapeal näeme, mis seisud on

Endel K: Tänud, aga habe maha ajatud eilsest alates

Mis siis ikka, aega jääb väheks, et maksimum välja tuua, 2 nädala pärast juba esimesed võistlused ja siis võib otsustada, kas ka Saksamaale minek, kogemusi ja uusi mõtteid ikka saab, võibolla ka mingi vorm tuleks...
Seega jh, kes mõtleb peale võistluseid, et miks polnud väga kuiv vms, siis ega ei saagi olla nii lühikese dieeditamisega

Selleks peab ikka rohkem aega olema, arvestades hetkevormi. Vahepeal läks nihu kõik ja ega alati ei peagi väliselt välja paistma kõik, võib ju tunduda kõik korras olevat, aga reaalsus midagi muud. Ja ega kõigil omad probleemid, vahel käivad ülejõu ja midagi pole parata, kui läheb käest ära. Ükskord suudad tulla probleemidega toime ja teinekord ei saa üldse hakkama ja enam täiesti tavaliste asjadegagi, mis justkui oleks varem väga kergelt tulnud. Peaasi, et vigadest õppida ja midagi muuta ja eks aeg teeb oma töö. Vähemalt ei ole jõudnud poe taha istuma odekolonnipudel näpus või kuskile Kopliliinidele ennast süstima

Vähemalt mingigi enesekindlus on tagasi tulnud, alustasin vaikselt uuesti dieeditamisega nädal aega tagasi, tasapisi ja rahulikult kaloreid vähendanud, kui tundnud, et olen suuteline vähe rohkemaks, siis tulen veel allapoole vaikselt ja tõstan aeroobset koguaeg. Reaalsus on see, et kohe kalorid alla lükates piraki ja aeroobne täiega üles ajades ei kanna vilja praegu minu puhul, pigem jääb asi ka eneseusu taha kinni ja ega see vist mõistlik lahendus ka poleks, pigem tulevikus, kui juba keha tunneb paremini ja kogemusi rohkem.
Ja eks need kõige suuremad targutajad ja teadjamehed tulevad ikka pärast kommenteerima, et miks laval polnud vorm nii hea. Kuigi ilmselgelt sellistel pole mingit vormi ette näidata ja lihtsalt arvavad, et on jube heas vormis ja mis siin siis ära teha on korralik võistlusvorm selliste arvates-
Ei mina ei viitsi hakata kirjutama, kuidas kõik on ainult ilus ja tore ja näidata kõike ainult positiivses valguses ja rääkida inimestele mingit paska ehk jätta mulje, et mingeid tagasilööke pole peaaegu üldse ja kui peakski tulema, siis saab ka kohe üle sellest. Ideaalis olekski ju nii, et ühestki negatiivsest olukorrast ei lase ennast mõjutada ja kui mingi tagasilöök tuleb, siis kohe edasi liikuda. Vahel läheb tükk aega, et õppust võtaks ja lõpuks püsti tõuseks ja uuesti tegutsema hakkaks eesmärkide suunas, teinekord üldse on nii, et proovid ja proovid ja ainult justkui ebaõnnestud ja lõpuks pole mingitki usku enam, siis hakkad veel mõtlema, et polegi mõtet proovida, nagunii ebaõnnestud ju kohe jälle, tekib surnud ring ja tundub justkui, et lootust polegi enam, kuigi sügavas sisimas nagu ikka tunned veel, et ükspäev tuleb see päev, kus kõik õnnestub ja täidad oma eesmärgid ning tuleb edu. Isegi kui ei proovi kohe, siis vähemalt usud, et ükspäev saab ikka asja.
Vähemalt kulturism on üksasi, mis on viimane, mis tahaplaanile jääb ja kus kaob usk kõige viimasena. Kui seal juba asjad lookas on, siis on mujal juba ammu
Samas kui kulturismis lähebki kõik kehvasti, siis kannatab ka kõik ülejäänud ja kui läheb jälle hästi, siis edeneb ka kõik muu
Tahaks lihtsalt rahulikult liikuda eesmärgi suunas, mitte mõelda igapisidetaili peale, mis võib valesti minna ja mis võib valesti olla praegu. No ei saa hing rahu mitte ühtki päeva, alles siis koidab alles, kui korraks lööd käega. Ja kui uuesti edasi tegutsed, siis hakkab jälle sama jura otsast pihta.Siis hakkad endalt küsima veel, et äkki on see seepärast, et mulle ei meeldigi see, mis ma teen. Siis küsid enda käest, et mis mulle siis meeldiks? Kas oleks meeldinud rohkem jalgpalli edasi mängida, või meeldiks mulle harjutada mingit pilli või hoopis meeldiks olla kirjanik. Ei teki seda tunnet, et tahaks millegi muuga tegeleda, kui kulturismiga. Meeldib arutleda trenniteemadel ja anda nõu teistele ja viibida keskkonnas, kus inimesed tõstavad kangi, meeldib see teadmine, et arened edasi visuaalselt või oled selle ala juures tegija. Aga jh, siis tulevadki mängu igasugused mõtted ja tekib hirm, et kuskil läheb midagi täitsa persse kohe, kohe ja tunned, et täitsa lootusetu ja ei tulegi toime nende mõtetega. Ükpäev on vaja ju ikka jui mõtetega silmitsi seista, isegi, kui vabaned mõneks ajaks neist, põgeneda ju kuskile ei saa selle eest, mis peas toimub, vaja lihtsalt rahu leida oma peas.
Ega midagi kirja ei plaaninudki erilist panna, aga kui juba siia kirjutama hakkasin, siis mingid mõtted ikka oli vaja kirja panna, mis pähe tulid.
Eile trennis tegin natuke vist alaseljale liiga ja selline imelik terav valu lööb sisse teatud asendistes ja liigutusi tehes, no usun, et läheb kähku üle, kahtlen, et midagi hullu saab olla, väikse raskusega tegin rowingut ettekallutades ja ilmselt seda tehes käiski mingi väike nõks
Homme oleks muidu plaanis olnud jalga teha, aga jätan kolmapäeva peale, sest kõige paremini kahtlen, et saaks homme jalga teha, muidugi harjutusi, kus alaselg tuleb ka rohkem mängu, ei saa kindlasti teha ka kolmapäeval, aga koormuse saab ikka jalale kätte antud vast